IIMS Tehumardi ühishaud ja memoriaal

Tehumardi öölahing toimus 8. oktoobri 1944 hilisõhtul Tehumardi küla lähedal, see oli üks Teise maailmasõja veriseimaid lahinguid Saaremaal.

Nasva jõel olnud kaitsepositsioonidelt taandus Saksa vägede 23. jalaväediviisi 67. Potsdami grenaderirügemendi kaks pataljoni (700–750 meest). Pärast seda, kui taanduva väegrupi juhtkonnani oli jõudnud teave Nõukogude vägede olemasolust Tehumardi lähistel, suundus 67. rügemendi 2. pataljon (komandör hauptmann Klaus Ritter) vastavalt käsule maanteed mööda edasi, et siis üllatusrünnakuga Nõukogude vägedest läbi murda. Ühtaegu eraldus Järve kõrtsi lähistel kolonnist rügemendi 1. pataljon (komandör hauptmann Hermann Ulrichs) ning vastavalt käsule suundus lahingus osalemata piki mereranda Sõrve poolsaarele. Samal ajal liikusid pealetungivad Nõukogude väeosad, hoidudes lahingust Nasva jõel kaitsele asunud Saksa väeosadega Lääne-Saaremaa suunas, möödudes Mullutu-Suurlahest põhja poolt. Sellest möödumise järel asus Sõrve poolsaare poole tungivate Nõukogude vägede etteotsa 249. Eesti Laskurdiviisi 307. üksiku tankitõrjepolgu baasil loodud tugevdatud eelsalk (umbes 370 meest, komandör major Vladimir Miller), mis jõudis 8. oktoobri õhtuks Tehumardi küla juures mere lähistele. Veidi hiljem jõudis Kogula poolt tulles Kuressaare-Sõrve teeni ka 917. Laskurpolgu 1. pataljon (umbes 300 meest, komandör major Grigori Karaulnõi). Puuduliku luure tõttu puudus Tehumardini jõudnud Nõukogude väeosade juhtkonnal kuni lahingu alguseni teave Nasva poolt taanduvate Saksa väeosade olemasolust.

Ööpimeduses puhkenud lahingu käigus muutis lahingus osalenud Saksa pataljon Nõukogude armee 917. Laskurpolgu 1. pataljoni kiiresti võitlusvõimetuks, kuid kohtas siis endale üllatuseks järgnevalt 370. üksiku tankitõrjedivisjoni baasil moodustatud võitlusgruppi, kellega arenes paljuski stiihiline kokkupõrge, mis peagi muutus mõlema poole jaoks ohvriterohkeks käsitsivõitluseks. Omasid ja vastaseid eristati peamiselt peakatte järgi.

Lahingus vahetult osalenud Saksa vägede 67. Potsdami grenaderirügemendi 2. pataljon kaotas läbimurde käigus hukkunute ja teadmata kadunutena umbes 200 meest 360-st, tagades selle ohvri läbi oma rügemendi 1. pataljoni kaotusteta jõudmise omade juurde. Nõukogude poolel hukkus vahetult lahingus ligi 200 meest, nende hulgas rida juhtivaid ohvitsere eesotsas 307. üksiku tankitõrjepolgu komandöri V. Milleriga. Lahingus vigastada saanud Nõukogude sõjameeste arvu kohta usaldusväärsed andmed puuduvad.

Tehumardi lahingu tõttu Nõukogude vägesid tabanud ajutine peataolek seiskas Nõukogude vägede seni kiirelt kulgenud pealetungi Saaremaal enam kui ööpäevaks. See võimaldas Saksa vägedel asuda edukalt Sõrve poolsaart kaitsma.

1967. aastal avati Tehumardi ühishaua lähedal 21 m kõrgune mälestussammas, nn Tehumardi mõõk (skulptorid Matti Varik ja Riho Kuld, arhitekt Allan Murdmaa). 1975. aastal sai uue kujunduse ühishaud. Paigaldati 90 madalat betoonsammast, igal dolomiidist plaat kahe nimega. Saksa poolel langenute tähistamata matmiskoht on veidi lõuna pool.

Tehumardi ühishaud likvideeriti 1.-4.07.2024. Väljakaevamisel leitud 189 inimese säilmed maeti 27.09.2024 ümber Vananõmme kalmistule.

Riigikantselei töörühma hinnang (23.11.2022) RKTH116: „M. Variku ja A. Murdmaa Teise maailmasõja lahingupaiga tähise lahendusel on väga kõrge kunstiline väärtus. Tehumardi memoriaali näol on tegemist olulise modernistliku monumendiga, mis tuleks kogu ümbritseva maastikulahendusega säilitada ja korrastada. Memoriaali ja ühishaua kujundus moodustab ühtse tervikliku arhitektuurse ja kunstilise lahenduse. Omanikul soovitame kaaluda memoriaalil olev tekstiga plaadi väljavahetamist.“

Tehumardi samba tuleviku üle kestsid vaidlused üle kolme aasta. 2025. aasta novembris jõuti lõpuks kolme osapoole (Saaremaa vald, muinsuskaitseamet, Eesti Kunstiakadeemia) poolt heaks kiidetud lahenduseni - monumendilt on eemaldatud viisnurk, kivisse raiutud näod on puhtaks pestud, propagandatekst on kinni kaetud kunstiliselt kujundatud tähestikuga. Kunstiakadeemia poolt loodud kunstilise lahenduse selgituseks on üles pandud stendid, kust peaks ehk selguma monumendil oleva ja esmapilgul mitte midagi ütleva tähestiku mõte. Tehumardi samba ümbermõtestamine läks maksma 20 000 eurot.

Kristjan Luts - Eesti sõjaajaloo teejuht (Tallinn 2010, lk 574)