Saaremaa mäss 1919. Upa lahing

1919. aasta 16.-21. veebruarini toimus Saaremaal Eesti Ajutise valitsuse ja mõisnike vastu suunatud mäss. See sai alguse Kuivastust. Sealt liikus võitlussalk Kuressaare peale. 17. veebruaril tegi Kuressaarest saadetud valitsuse väeüksus katse mässajad peatada, kuid pärast lahingut Laimjalas taandus see tagasi linna. Mässuliste grupid jõudsid 18. veebruari õhtuks Kuressaare lähedale Upa külla, kus seati sisse peastaap ja jäädi linna ründamiseks lisavägede ja laskemoona saabumist ootama. Kuna neil side tagalaga puudus, ei teatud, et sama päeva hommikul oli Muhusse jõudnud mandrilt saadetud karistussalk Jaan Klaari juhatusel: 110 meremeest, 110 ratsameest ja 22 kuulipildurit koos salga peamise tulejõu moodustanud 12 kuulipildujaga. Sõjaväe ülemjuhataja andis Klaarile õiguse moodustada sõjaväljakohus ja arreteeritud inimeste üle seal kiirendatud korras kohut mõista ja kohtuotsus kohapeal täide viia. 19. veebruari õhtuks saavutasid valitsusväed kontrolli kogu Muhu saare üle ja 20. veebruaril tungisid nad Saaremaale. 21. veebruaril võideti ootamatu rünnakuga umbes tuhande linna piirava mässaja põhijõude Upa ja Vaivere külades ja Kellamäel ning Sikassaares. Karistussalk jagunes kell 14 enne Upat kaheks: ühed läksid vallutama Upa küla, teised Vaivere küla. Külasid rünnati tormijooksuga, vastaste hirmutamiseks kästi ka voorimeestel ja vangidel hurraa karjuda. Kuulipilduja tule mõjul olevat „punastel“ vastuhakkamise isu ära kadunud ja nad põgenesid. Klaari hinnangul oli Upal olnud 400–500 meest 300 püssiga ning 93 neist langes ja 70 vangistati. Karistussalklasi langes ainult üks. Klaari väitel liiguti juba kell 14.30 linna poole edasi, teistel andmetel kestis lahing aga 1–1,5 tundi. Upal langenute arvuks on teistel andmetel 55, kellest 41 on ka nimeliselt teada.

Kahe Vaiveres olnud mässaja mälestuste järgi tuli „valgete“ rünnak neile üllatusena. Upa poolt kostnud paugutamist peeti niisama harjutamiseks ja hirmutamiseks, lähenevaid mehi aga omadeks. Karistussalga ootamatu rünnak ajas nad põgenema, vastutuld andnud mässajatel sai aga laskemoon otsa. Klaari teatel oli Vaiveres 300 „punast“, kellest 43 langes ja 37 võeti vangi, teistel andmetel oli langenuid 20, kellest kõik on nimeliselt teada. Mõnede teadete järgi tapsid karistussalklased ka haavatud ja vangivõetud mässajaid.

Kellamäe mässuliste grupeering pidas Kuressaarde marssivaid vägesid enda omadeks ja alustas pealetungi linnale. Klaar läks neile kolme kuulipildujaga vastu ja pärast tule avamist said ründajad aru, et tegu pole omadega. Kui nende juurde jõudsid ka Upalt saabunud põgenikud, siis rünnak lõpetati ja Kellamäe grupp läks laiali. Samamoodi talitas ka Sikassaare mässajate grupp. Kuigi Loode kõrtsi juurde kogunenud mässajate salk jäi veel alles, on 21. veebruari peetud Saaremaa mässi lõpukuupäevaks.

1969. aastast on Upa külas graniidist mälestuskivi: „Siin toimus 1919. a Saaremaa töörahva ülestõusu otsustav lahing“. Tänapäeval on kivi tugevalt sammaldunud ja tekst raskesti loetav.

Riigikantselei punamonumentide töörühma aruandes (23.11.2022) Upa mälestuskivi puudub.