EW rannapatarei nr 1 (12-tolline)
PSM Aleksander Nevski patarei, hilisem nr 15, EW ajal nr 1. Neli 12-tollist suurtükki paaristornides. Tornide vahel 200 m pikkune ühendustunnel ja komandopunkt, selle all elektrijaam. 1918. aastal lasti punakaartlaste poolt õhku, kuid suurtükid jäid terveks. Otsemaid alustati taastamistöid. Avariivalgustuseks toodi Tallinnast lokomobiil, läänesaartelt ja Naissaarelt toimetati kohale, mida vaid vajalikuks peeti. Idapoolsest tornist tehti proovilasud juba 1. mail 1919. Komandopunktile leiti uus pöördkuppel Naissaarelt ja pandi paika septembriks 1925. Selles asus kaugusmõõdik pikkusega 6 m, otsad ulatusid mõlemast küljest välja. Laest läbi sirutus periskoop. Komandotorn oli varustatud elektrilise sihtimisseadme, sekundiarvesti ning kuplit pöörava elektrimootoriga. Maksimaalne pöörlemiskiirus oli üks täisring minutis, kuid seda sai reguleerida saavutamaks sünkroonsust sihtmärgiga. Rohkem vigastatud läänepoolse torni taastamiseks ehitati betoonosa laeni tõusev palkidest kaldtee kahe vagonetirööpapaariga. Soomustorni parandamine kestis koguni 1936. aastani. Ühtlasi täideti puistanguga patarei esikülje ning luite vahe, mis oli alt kuni kolme meetri laiune (varem oli selles kulgenud ehitamisel vajalik raudteeharu).
Patarei laskesektor hõlmas Kaberneeme lahe, Rammu, Aksi ja Prangli saare, Naissaare ja Suurupi. Aastal 1934 tehti ettepanek suurendada laskekaugust kõikides Tallinna rannapatareides. Selleks oli ainult tarvis suurendada relvade tõstenurka. Kava lükati teadmata põhjustel tagasi. Nii oli see ka patarei nr 1 puhul. Siiski õnnestus tunduvalt kiirendada ja efektiivsemaks muuta tuld. Üles lasti sooja õhuga täidetud õhupallike, mille abil määrati tuule suund ja kiirus kõrgemates kihtides; iga mürsk kaaluti uuesti, määrati nii mürsu kui ka laengu täpne temperatuur; võeti arvesse sihtmärgi liikumissuund, kiirus ja kaugus. Kui objekt ei olnud nähtaval, siis saatsid andmeid nurgamõõtepunktid Naissaarelt, Kerilt, Pranglilt ja Leppneemest. Spetsiaalsed tabelid võimaldasid kiiresti määrata sihtimisnäidud, selleks ei tohtinud kuluda üle minuti. Sama ajaga pidi olema lõpetatud laadimine: elektriseadme käpad haarasid mürsu ja laengu, toimetasid need üles soomustorni ja tõukasid rauaõõnde, siis sulgus lukk. Päästiku ülesannet täitis lüliti komandotornis. Kummagi soomustorni lael oli väikesekaliibriline õppekahur, mis liikus sünkroonselt suurtega. Õppelaskmine viimastest oli üleliia kulukas.
Lahinguolukorras koosnes meeskond 12 ohvitserist ning 239 allohvitserist ja sõdurist. Patarei oli ainuke gaasikindel Eestis: ruumides tõsteti läbi filtrite sisseimetava õhu rõhku.
1940. aastal peale Eesti annekteerimist NSV Liidu poolt kandis patarei numbrit 334. Purustati lõplikult augustis 1941.
Battal.ee andmetel kasutasid sakslased 1943. aastal mõningaid suurtükkide osi Kanalisaarte Guersney saare Atlandi valli Mirus patarei remondiks.
