Eesti rannakaitserügemendi staap
1941. aasta sügisel formeeriti viitseadmiral Theodor Burchardi ettepanekul Eesti rannakaitserügement. Tingimused olid:
a) Eesti rannakaitserügement saab saksa rügemendi koosseisu, relvastuse ja varustuse.
b) Rannakaitserügement allub vahetult Kriegsmarine viitseadmiral Burchardi staabile.
c) Rannakaitserügemendi koosseis terves ulatuses, meeskond ja juhtkond, on eestlased.
d) Rannakaitserügement jääb rannakaitse ülesannetega Eestisse ja seda ei kasutata väljaspool Eesti piire.
Rügemendiülemaks oli kolonel Villem Saarsen ja staabiülemaks kolonelleitant Evald Ein. Rügemendi staap asus Pikal tänaval Maiasmoka kohviku ruumides ja allohvitseride õppekompanii Laial tänaval. Rügement koosnes kahest pataljonist ja pataljoniülemateks olid majorid Michail-Johann Mullart ja August Kõrgma. Eesti rannakaitserügemendi rahulik formeerimine kestis kuni 1942. aasta märtsini, mil Berliinist saabunud kõrgem SS-ohvitser teavitas Saarseni võimalusest, et üksus viiakse SS-i alluvusse. Järgnenud rügemendi ohvitseride nõupidamisel otsustati rügement laiali saata, sest SS-iga liituda ei tahetud.
Villem Saarsen. Eesti rannakaitse rügement 1941./1942. a. (Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas VII. Stockholm, 1959, lk 52-55)