Maarjamäe memoriaalkompleks
Maarjamäe memoriaali keskne objekt on 35 meetri kõrgune 1960. aastal püstitatud Jääretke obelisk. Kompleksis on tribüünid. Keskel on tseremooniaväljak, mille kujundasid 1975. aastal arhitektid Allan Murdmaa, Peep Jänes, Rein Kersten, Henno Sepmann, kunstnik Jüri Palm, insener Vello Hüdsi. Nõukogude okupatsiooni ajal põles dolomiidist püloonide vahel igavene tuli. Püloonidel on reljeefsed käejäljed igavese tule kohal ja pronksist „Hukkuvad kajakad“ kahe tahuka, kahe võimu sümboli vahel.
Maarjamäe memoriaali praegune osa avati 1975. aastal kui mälestusmärk „neile, kes võitlesid Eesti vabaduse eest”. (Seda muidugi nõukogudeaegses kontekstis - neile, kes võitlesid punaste poolel). Peatelje nõlvadesse pidid olema paigutatud graniidist nimeplokid võidelnud kangelaste nimedega. Võimukandjad komparteist aga ei jõudnud kokkuleppele, keda võtta, keda jätta. Ja nii on tänaseni nõlvades võimsad vundamendiplokid, mis kevaditi rohumügaratena endast märku annavad. Oli tellitud ka suurejooneline teine ehitusjärjekord, midagi vabaõhu „katedraali” taolist, mis pidi selgitama memoriaali sisu Mahtra sõjast kuni Nõukogude Liiduga „ühinemiseni“. Autorite kollektiivi täiendati uute liikmetega (Enn Põldroos) ja taas käis üle kümne aasta agar projekteerimine. Teostati suuremõõtmelised maketid, sõlmiti sidemed Soomega, kust pidi saadama plastikreljeefide materjal. Õnneks jäi töö katki seoses Laulva revolutsiooni ja iseseisvuse taastamisega 1991. aastal.
Memoriaali lõpetamise idee aga ei kadunud päevakorrast. 2003. aasta jaanuaris projekteeris A. Murdmaa memoriaali lõpliku kuju. Alles jäid „katedraali” peafiguur (20 meetri kõrguse pronksfiguuri asemele pidi tulema 4,5 meetri kõrgune marmor- või dolomiitkuju) „Ema lapsega” ehk Madonna kujutis ning klindist kõrgem roostevabast terasest risti kujund.
Praegu vajab memoriaali ehitus juba restaureerimist. Selle põhiidee, merepinna vastandamine 43 meetrise klindinõlvaga, on aga säilinud. Hoolimata omaaegsest ideoloogilisest survest (nõuti Lenini kuju paigaldamist), suudeti ülinappide skulptuursete vahenditega (dolomiidist käejäljed sõjaohvrite igavese tule kohal ja pronksist „Hukkuvad kajakad” kahe tahuna, kahe võimu sümboli vahel) väljendada eestlaste traagilise ajaloo eri etappe. Isegi hiljem EKP I sekretäri Karl Vaino otsesel nõudmisel paigaldatud Eestit vallutanud NSV Liidu sõjaväeosade nimed on samale üldskeemile allutatud. Nad nagu ähvardaksid hukkuvate kajakate kujutist, keskset skulptuuri.
