Ohvitseride keskkogu hoone
Kolmest majast koosneval liithoonel on fassaadid kolmel tänaval ja seepärast ka kolm aadressi: Apteegi 6 / Raekoja plats 14 / Vene 5. Tsaariajal ehitatud hoone kuulus Vene mereväe ohvitseridekogule. 1918. aasta novembris-detsembris olid hoones Eesti Vabariigi Ajutise Valitsus ja selle ministeeriumid. 1919. aastal oli hoones linna komandandi kantselei, laskeplatside komandandi kantselei ja kaitseliidu II pataljoni kantselei ning kaitseliidu peastaap. Kuni 1940. aastani tegutses hoones Eesti Vabariigi Ohvitseride Keskkogu klubi-kasiino. Hoone teise korruse ruumides tegutses aastatel 1934-1939 Eesti Vabadussõja muuseum. Lisaks asusid sel ajal hoones ka mõned korterid, millest ühes elas 1930. aasatel major A. Landsberg-Lannes. Teise maailmasõja ajal paiknes hoones 22. Territoriaal-laskurkorpus. Aastatel 1940-1957 asus hoones Nõukogude Balti Laevastiku Ohvitseride Maja. Peale 1957. aastat tegutses hoones Tallinna Haridus- ja Teadusala Töötajate Maja. 1990. aastal nimetati see ümber Tallinna Õpetajate Majaks.
Sõjaeelse Eesti Sõjamuuseumi asukoht Vene tänav 5. Eesti Sõjamuuseum asutati 19. jaanuaril 1919 Sõjavägede Ülemjuhataja Johan Laidoneri päevakäsuga nr. 5 Eesti Vabastamise Sõja Muuseumi nime all. 1921. aastal toodi muuseumi varad Vene tn 5 ohvitseride kasiino hoone teisele korrusele ja esimene näitus avati 24. veebruaril 1922. Muuseumi juhtajaks oli 1921-1940 Taavet Poska, kes alguses oli määratud muuseumi varahoidja kohusetäitjaks. 1919. aastast kuni 1937. aastani kandis muuseum nii Eesti Vabastamise Sõja Muuseumi kui ka Eesti Vabadussõja Muuseumi nime. 1938. aastal nimetati Eesti Vabadussõja Muuseum ümber Eesti Sõjamuuseumiks ja 1940. aastaks oli muuseumi kogudes umbes 10 000 eksponaati. Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aasta suvel tuli muuseumil Vene tänav 5 asuvatest ruumidest välja kolida ja muuseum suleti. Sõjamuuseumi varad anti üle Eesti NSV Riiklikule Ajaloo- ja Revolutsioonimuuseumile (praegu Eesti Ajaloomuuseum).
