Raua tänava lahing
Pärast Eesti okupeerimist 17. juunil 1940 sundloovutati Eesti sõjaväe kasarmud Punaarmeele, seetõttu paigutati Sidepataljon ümber Raua tänava koolimajja. 21. juuni õhtul kella 19.30 paiku saabusid koolimaja juurde end töölisomakaitse esindajateks nimetanud relvastatud ja punaste käelintidega isikud, kes nõudsid pataljoni sõduritelt relvade loovutamist. Sõdurid keeldusid esialgu sellest, ent seejärel, kui kooli juurde saabus ka Punaarmee soomuk, andsid nad siiski relvad ära, sest Eesti sõjaväele oli antud käsk vältida konflikte NSV Liidu sõjaväega. Seejärel jäeti koolimajja mõnemeheline relvastatud riigipöörde toetajate salk. Kella 22 paiku saadi aga teada, et ametisse on astunud okupatsioonivõimude moodustatud Johannes Varese valitsus, misjärel riigipöörde pooldajate salk lahkus ning sõduritele lubati edaspidi relvad tagasi anda. Siiski ei olnud töölisomakaitse konfiskeerimise käigus avastanud kõiki sõdurite käes olnud relvi ning lisaks sellele avastasid Eesti sõdurid koolimaja õuest mobilisatsiooni tarbeks varutud relvad, millega nad endid taas relvastasid. Enne keskööd tuli uus riigipöörajate salk valvet üle võtma, mis ei olnud teadlik eelmise salga lahkumisest. Sõdurid keeldusid neid sisse laskmast ning tõenäoliselt avasid okupatsioonivõimude pooldajad seepeale esimesena tule, mistõttu langes reamees Johannes Mandre. Seepeale taandusid Sidepataljoni sõdurid koolimajja ning avasid akendest vastutule. Vastupanu tekkis spontaanselt ning lahing peeti väidetavalt ilma ohvitseride poolse juhtimiseta, kuna enamik neist oli major Rudolf Veidebachi matusel. On ka võimalik, et hiljem eitasid sõdurid ohvitseride ja allohvitseride osaluse puudumist seetõttu, et säästa neid vastuhakus osalemise juhtimise süüst ning mahalaskmisest.
Vahelduva intensiivsusega lahing kestis koolimaja ümber mitu tundi, kuni kohale jõudis Varese valitsuse sõjaminister Tõnis Rotberg ning kuus Punaarmee soomusautot. Seejärel otsustasid Sidepataljoni sõdurid alistuda, relvad korjati taas kokku ning koolimaja rüüstati põhjalikult.
Punaväelastel ei õnnestunud selgeks teha, kes andis Sidepataljonile käsu tule avamiseks ning tõenäoliselt keegi seda ka teha ei käskinud. Nii sõdurid kui ka töölisomakaitse tegelased süüdistasid esimesena tule avamises vastaspoolt. Sidepataljonlased jäeti kuni hommikuni töölisomakaitse valve alla ning seejärel kästi neil ümber kolida Gustav Adolfi Gümnaasiumisse. Raua tänava lahingus langes Sidepataljoni poolelt lisaks reamees Mandrele ka allohvitser Aleksei Männikus, kes sai okupantide lastud kuulist surmavalt haavata siis, kui ta viis haavatud sõdureid haiglasse. Mandre ja Männikus olid nende väheste Eesti sõdurite seas, kes langesid Teise maailmasõja ajal Eesti vormis ja Eesti lipu all. Sidepataljoni rünnanud töölisomakaitsjatest langes vähemalt üks, kuid on räägitud ka enam kui kümnest langenust.
Kuna Raua tänava lahing oli ainus relvastatud vastupanu ilming Nõukogude okupatsiooni kehtestamise ajal, on Eesti Vabariik seda hiljem väärtustanud ning mitmele lahingus osalenule on antud Kotkaristi IV klassi teenetemärk: 2002. aastal sai selle Eduard Kuuskor, 2009. aastal Endel Kirs, Heino Laansalu ja Lembit Põldre ning 2017. aastal Eduard Meemann.
