Patarei kompleks
1828. aastal kinnitas Nikolai I Tallinna kaitsekava, mille raames hakati välja ehitama tähtsamat rannakaitseobjekti - rannakaitsepatareid. Samas kohas olid rannakindlustused olnud juba Rootsi ajal. Massiivse hoone ehituseks hõivati ümbritsevad krundid ning likvideeriti hulgaliselt elamuid ja suvemõisaid. Ehitus algas 1829. aastal ning pidi valmima nelja aasta jooksul. Tegelikult valmis hoone 1840. aastal. 1864. aastast sai Patareist sõjaväekasarm, mis mahutas üle 2000 sõduri (näiteks 1881. aastal teenis seal 2134 sõdurit). Eesti Vabariik võttis kasarmu 1920. aastal kasutusse keskvanglana. 1940-1991 oli Patarei kompleks Eestit okupeerinud Nõukogude Liidu (1940-1941; 1944-1991) ja Natsi-Saksamaa (1941-1944) kinnipidamisasutus. Kriminaalkurjategijate kõrval hoiti seal ka mõlema totalitaarse režiimi poliitilisi vastaseid. Patareist kujunes Eestis üks poliitilise terrori peamisi sümboleid.
IIMS Saksa okupatsioonivõim võttis Patarei kompleksi vanglana kohe töösse. 1941. aasta oktoobris oli Eestis 16 kinnipidamiskohta kokku 9750 kinnipeetavaga. Patareis ettenähtud 1200 kohale oli selleks ajaks mahutatud juba 2600 kinnipeetavat.
Statistikat Patareist hukkamisele viidud vangide kohta ei ole säilinud, kuid arvestades repressioonide üldist statistikat Saksa okupatsiooniperioodil, võib väita, et Patareis kinnipeetute massilised hukkamised toimusid 1941. aasta viimase nelja kuu jooksul ja 1942. aasta alguses.
Erandina toodi 1943. aastal Patareisse ajutiselt mõnikümmend Saksa ja Tšehhi juuti, kes 1942. aasta sügisel Jägala laagrisse toodud rohkem kui 2000 inimesest olid ainsana ellu jäetud – ülejäänud mõrvati Kalevi-Liival. Peale selle toodi 1944. aasta mais Saksa võimude poolt Prantsusmaalt Tallinna vanglasse ligikaudu 300 juuti, kes olid osa Leetu suunatud konvoist nr 73. Nendest umbes 40 pääses Eestist eluga ja viidi 1944. aasta hilissuvel Stutthofi koonduslaagrisse.
