Kalevi pataljoni linnak
Kalevlaste malev muudeti 1921. aasta algul Kalevi maleva pataljoniks ja sama aasta 1. oktoobril Kalevi pataljoniks. Kalevlased asusid 1921. aasta juunini Valgas, kust nad suunati Koplisse (PSM hospidalilinnakusse). Väeosa asus kuni 1940. aastani praegusest Sepa tänavast ida pool ning Maleva põigu piirkonnas. Koplisse asumise ajal kuulus Kalevi pataljon 4. jalaväepolgu koosseisu. 1922 viidi kalevlased 10. jalaväerügemendi koosseisu. Iseseisva väeosana Kalevi Üksiku Jalaväepataljoni nimetuse all tegutses pataljon 1. oktoobrist 1928. Väeosa koosnes kolmest kompaniist, siderühmast, suusk- ja jalgratturiterühmast, pioneerirühmast ja töökomandost. 1930. aastate keskel oli pataljoni kasutada kümme maja, mis kõik olid ehitatud 1914. aastal. 1936. aastal valmis lasketiir, mida said hiljem kasutada ka mitu Kopli organisatsiooni, ning seati sisse laod ja töökojad. Väeosa maa-alal asus ka sepikoda, vankrikuur ja hobusetall.
Sõjaväelinnak põletati maha 1941. aasta augustis, kui Punaarmee Tallinnast lahkus. Säilinud on veetorn.
