Bekkeri laevatehas
Bekkeri laevatehas (vene keeles Ревельский судостроительный завод Русско-балтийского судостроительного и механического акционерного общества, „Бекеръ и Ко“) rajati aastatel 1912–1914 Tallinnas Kopli poolsaare edelaranniku keskossa Venemaa Keisririigi sõjaliste tellimuste – hävitajate ja teiste keskmiste sõjalaevade ehitamise – täitmiseks. Laevaehitustsehh Marati 7 oli ehitamise ajal maailma suurim monoliitbetoonist ehitis. Sadama territooriumil paikneb massiivne betoonslipp laevade vettelaskmiseks. 1915. paigaldati tornkraana, mis oli üle 35 m kõrge, mille tõstekraananokk ulatus 21 m, mis kindlustas tõstekõrgust kuni 30 m. Kraana maksimaalne tõstejõud oli 150 tonni. Seade lammutati 1935. aastal.
Pärast Esimese maailmasõja algust allutati tehas riiklikule kontrollile ja 1916. aastast nimetati ümber Loode Laevaehitustehaseks. 1917. aasta sügisel vastavalt Põhjarinde evakuatsioonikomisjoni esimehe otsusega Bekkeri tehas evakueeriti ja enamik seadmeid viidi Novorossiiskisse, kus avati uus laevatehas. Eesti Vabadussõja järel 1920. aasta talvel ja järgneval kevadel asusid Bekkeri laevatehase töölisbarakkides Vene Loodearmee laatsaretid. 1923. a oli Bekkeri tehases Auto-Tanki divisjoni tagavarapargi ladu, selles laos oli 8 sõiduautot, 10 veoautot, 4 sanitaarautot ja 4 mootorratast. EW ajal tegutses sadam tsiviilfunktsioonides, tehases renditi ruume 6 ettevõttele, nende seas oli 60 töötajaga AS Lihaprodukt, vorstivabrik ja tapamaja, W.Minkwitz´i seebivabrik oma 4 töötajaga, paar saeveskit. Hoonetes asusid tööle kummitoodete Põhjala tehas ja 1932. aastast Johannes Lorupi klaasi- ja kristallivabrik (hilisem Tarbeklaas). Sadamat kasutati puidu väljaveoks.
Nõukogude ajal kuulus sadam Kahe Punalipulise Balti Laevastiku Tallinna Mereväebaasi koosseisu, seal paiknesid Nõukogude piirivalve piirivalvelaevad ja sõjalaevastiku aluste remondiga tegelev ettevõte postkast V-8434 ehk Leningradi Admiraliteedikoondise Balti Baas.
