Lennusadam
Esimese maailmasõja alguses oli Tallinnas reaalseks merelennusadamaks vaid Pirita Tallinna Merelennujaam, mis tollal kandis Brigitovka nime ja mis asus Pirita jõe suudmes, linnapoolsel jõekaldal. Uue Peeter Suure Sadama lennusadama ehitamist Peetri laevatehase ja Patareikasarmu vahel alustati 1916. aastal. Ehitati Lennusadama akvatooriumi idast ning põhjast piirav umbes 400 m pikkune muul, lennukite vettelaskmiseks ja väljatõmbamiseks vajalik lai kaldtee ning 1. vesilennukite angaar. Lennusadama projekti järgi kavandati ehitada veel teinegi selline angaar (R. Treufeldti andmetel ka kolmas), esimesest lääne poole, kuid vundamendi ehitamisest kaugemale ei jõutud. 26. augustil 1917 tuli korraldus ehitustööd lõpetada. 13. märtsil 1919 asutati Sõjaväe Peastaapi esimene õhuväe merelennuüksus – Merelennurühm, mis paiknes Lennusadamas ja selle esimeseks ülemaks määrati lipnik Arnold-Gustav Under. 15. veebruarist 1924 sai tollest Merelennusalgast Lennuväerügemendi merelennueskadrill Lennuväerügemendi koosseisus. 1940. aasta järel kandis Lennusadam Hüdrosadama (Гидрогавань) ja Vesilennusadama (Гидроавиационная гавань) nime. Sadamas baseerusid NSV Liidu mereväe Punalipulise Balti laevastiku abilaevad ja muud ujuvvahendid: puksiirid, ujuvkraanad, praamid jms. Angaar oli pikka aega kasutusel miini- ja torpeedorelvastuse 2754. baasi laona ja sadama territooriumil asusid PBL ehitusvalitsuse tootmisbaasid. Eesti Meremuuseum alustas Lennusadama territooriumil töid 2007. aastal, kui pärast kümmekond aastat kestnud kohtuprotsesse sai Eesti riik ebaseaduslikult erastatud sadama tagasi. Esimeses ehitusetapis korrastati osa sadamast, ehitati sadamahoone ja mänguväljak. 2012. aastal maandusid Lennusadamas esmakordselt pärast 1940. aastaid uuesti vesilennukid.
