Palupera rongiõnnetuse mälestuskivi
Herbert Lindmäe. Suvesõda Tartumaal 1941: „5. juulil 1941lasksid metsavennad Palupera ja Puka raudteejaama vahel kraavi läti ja leedu tšekistide hävitusrongi. Saksa pommituslennuk oli paari päeva eest heitnud raudtee äärde kaks pommi, kusjuures üks nendest ei lõhkenud. See leiti raudteest umbes 35 m kauguselt, umbes 2,8 km Palupera jaamast Puka poole. Puka raudtee teemeistrilt Richard Põdralt said metsavennad teada, et Valgast sõidab välja rong läti, leedu ja vene hävituspataljonlastega ning miilitsameestega. Otsustati hävitusrongi kraavi lasta. Plaan pärines Hellenurme talupidajalt erukolonelleitnant Oskar Särevilt. Ürituse juhiks oli raudteevaht Herbert Oona. Selles osalesid veel raudteevaht Jaan Ilves, Hellenurme talunikud Leo Puusepp, Aleksander Uuemaa, Rudolf Põimu jt. Raske lennukipomm kaevati hommikul liiva seest välja ja toimetati üle 2 m sügava kraavi raudteetammile. Lõhkamiseks läks vaja kivilõhkumise lõhkeainet ja süütenööri. Palupera raudteejaama meestega lepiti kokku märguandes, teatamaks rongi väljumisest Pukast Palupera poole. Kell 17.30 pomm lõhati. Raudtee purustati umbes 25 m ulatuses. Koonusekujuline pommilehter oli ligi 5 m sügav ja pealt 7 m lai. Samas läheneski kiirel sõidul hävitusrong. Teel Valgast Paluperra põletas hävitusrong maha Sangaste ja Keeni jaamahoone. Pukas rüüstati kauplusi ja süüdati Puka jaamahoone. Palupera raudteejaamas tõusis semafor: tee on vaba! Rongil oli ees kaks vedurit, siis kolm-neli lahtist 50-tonnist platvormi, täis kiilutud hambuni relvis meestega, siis hulganisti reisi- ja kaubavaguneid. Metsavennad jälgisid eemalt rongi surmasõitu. Rong lähenes purustatud raudteekohale täie auruga. Rongijuht võis seda teelõiku märgata mitte kaugemalt kui umbes 50 meetri pealt, sest raudtee oli kõver ning mõlemal pool teed kasvasid lepavõsa ja kõrge hekk. Pidurdada oli hilja. Kohutava raginaga jooksid kolm platvormi nagu höövliga üksteisest üle. Surma sai üle 200 mehe (teistel andmetel oli hukkunuid umbes 100), haavatuid oli 104. Mõni tund hiljem saabus Tartu poolt abirong. Raskemalt vigastatud hävituspataljonlased ja miilitsamehed transporditi Tartusse, kergemalt viga saanud viidi edasi Tapa suunas. Hukkunud maeti kohapeal ühishauda. Metsavennad Herbert Oona ja Jaan Ilves pagesid sündmuskohalt Palupera suunas, teised metsavennad kadusid metsa. Sellal olid Palupera alevikku jõudnud umbes 30 ratsamiilitsat. Nad pidasid Jaan Ilvest kahtlaseks ja lasid ta ilma hoiatamata maha. Kui Palupera metsavennad ei oleks seda hävitusrongi kraavi lasknud, oleks enamlaste hävitustöö ümbruskonna valdades olnud veelgi kohutavam.“
Tartu - Valga raudtee ääres Astuvere külas oli põllukivil dolomiidist tahvel ainult eestikeelse tekstiga: „Mälestuseks 5. juulil 1941. a. bandiitide poolt tekitatud rongiõnnetuse ohvritele“.
Riigikantselei töörühma hinnang (23.11.2022) RKTH261: „Kivi on avatud 17. septembril 1966. Kontrollida mälestuskivi asukohta, komisjonil on kahtlus, et kivi on varasemalt eemaldatud. Kui mälestuskivi on jätkuvalt alles, siis tegemist on punamonumendiga ja tuleb avalikust ruumist eemaldada.“
2023. aasta suvel tahvlit kivil enam ei olnud.
