Palupera rongiõnnetuse mälestuskivi
5. juulil 1941 lasid metsavennad Palupera ja Puka raudteejaama vahel kraavi läti ja leedu tšekistide hävitusrongi. Saksa lennuk oli paari päeva eest heitnud raudtee äärde kaks pommi, kusjuures üks nendest ei lõhkenud. See leiti raudteest umbes 35 m kauguselt, umbes 2,8 km Palupera jaamast Puka poole. Puka teemeistrilt Richard Põdralt said metsavennad teada, et Valgast sõidab välja rong hävituspataljonlastega ning miilitsameestega. Otsustati hävitusrongi kraavi lasta. Ürituse juhiks oli raudteevaht Herbert Oona. Osalesid raudteevaht Jaan Ilves, Hellenurme talunikud Leo Puusepp, Aleksander Uuemaa, Rudolf Põimu jt. Lennukipomm kaevati välja ja toimetati raudteetammile. Lõhkamiseks kasutati kivilõhkumise lõhkeainet ja süütenööri. Kell 17.30 pomm lõhati. Raudtee purustati umbes 25 m ulatuses, pommilehter oli ligi 5 m sügav. Samas läheneski kiirel sõidul hävitusrong. Teel Valgast Paluperra põletas hävitusrong maha Sangaste ja Keeni jaamahoone. Pukas rüüstati kauplusi ja süüdati Puka jaamahoone. Palupera raudteejaamas tõusis semafor: tee on vaba! Rongil oli ees kaks vedurit, siis kolm-neli lahtist 50-tonnist platvormi, täis kiilutud hambuni relvis meestega, siis hulganisti reisi- ja kaubavaguneid. Metsavennad jälgisid eemalt rongi surmasõitu. Rong lähenes purustatud raudteekohale täie auruga. Rongijuht ei võinud purustatud teeosa varem märgata, sest see oli teekäänaku taga ja tee ääres kasvas võsa. Pidurdada oli hilja. Kohutava raginaga jooksid kolm platvormi üksteise otsa. Surma sai üle 100–200 mehe, haavatuid oli 104. Mõni tund hiljem saabus Tartu poolt abirong. Raskemalt vigastatud hävituspataljonlased ja miilitsamehed transporditi Tartusse, kergemalt viga saanud viidi edasi Tapa suunas. Hukkunud maeti kohapeal ühishauda. Metsavennad Herbert Oona ja Jaan Ilves pagesid sündmuskohalt Palupera suunas, teised kadusid metsa. Sellal olid Palupera alevikku jõudnud umbes 30 ratsamiilitsat. Nad pidasid Jaan Ilvest kahtlaseks ja lasid ta ilma hoiatamata maha.
Tartu - Valga raudtee ääres Astuvere külas oli põllukivil dolomiidist tahvel ainult eestikeelse tekstiga: „Mälestuseks 5. juulil 1941. a. bandiitide poolt tekitatud rongiõnnetuse ohvritele“.
Riigikantselei punamonumentide töörühma hinnang (23.11.2022) RKTH261: „Kivi on avatud 17. septembril 1966. Kontrollida mälestuskivi asukohta, komisjonil on kahtlus, et kivi on varasemalt eemaldatud. Kui mälestuskivi on jätkuvalt alles, siis tegemist on punamonumendiga ja tuleb avalikust ruumist eemaldada.“
2023. aasta suvel tahvlit kivil enam ei olnud.
