VS Rannu lahingu mälestuskivi

Tartu mahajätmisel 21. detsembril 1918. olid kooliõpilastest lööksalklased taandunud koos linna ja maakonna kaitseliitlastega Põltsamaale, kus asuti moodustama Kaitseliidu pataljoni. Jõulude ajal tegi ülemjuhataja polkovnik Laidoner Viljandis alamleitnant Karl Einbundile ettepaneku moodustada Tartu kooliõpilaste vabatahtlik pataljon. Pataljon sai diviisiülemalt ülesande tungida Sangla, Rannu ja Rõngu kaudu Palupera (Pritsu) jaama sihis vaenlase seljataha, sellal kui Tartu vabastanud väeosad jõuavad Nõo ja Elva vahele.

14. jaanuaril 1919 lahkus hiljem Albert Kivika romaanis „Nimed marmortahvlil“ kuulsaks saanud pataljon Viljandist. Küüdiregedega sõideti Võrtsjärve poole ja hommikuks jõuti Vaiblasse ja ületati Emajõgi.

16. jaanuari varahommikul jõuti Rannu mõisa juurde, kus asus 2. Petrogradi ratsapolgu 7. eskadron ja salk punahiinlasi, kokku paarsada meest. Poisid liikusid ahelikus mõisa peale, osa saadeti vastaste taganemisteed ära lõikama. Ees liikuv kaheksameheline luuresalk lõi julge rünnakuga punased Rannu mõisast välja. Lahingus sai surma õppursõdur Oskar Ahas, haavata saanud veltveebli kt. Boris Kovkin suri hiljem Tartu haiglas. Sõjasaagiks saadi ratsahobuseid ja võeti kolm vangi, kes lasti maha.

Vabadussõjas langenute mälestussammas Rannu kalmistul avati 1931. aastal. 1930. aastatel on paaris ajaleheartiklis mainitud, et on kavatsus püstitada Rannu lahingu mälestuskivi rahvamaja juurde mõisaparki. Kavatsuse teostamisest puuduvad andmed.

Rannu lahingu mälestuskivi avati mõisapargis 2006. aastal. Põllukivil on graniidist tahvel sõduri kujutisega ja tekst „Rannu lahing 16. I 1919“.

Rannu park on osaliselt maakivimüüriga piiratud mõisaaegne park, mida ääristavad mõisa majandushooned ja vasallilinnust ümbritsenud tiik. Mõisa peahoone lammutati 1970. aastatel ja selle asemele ehitati rahvamaja. 2016. aastal avati pink kirjanik Mats Traadile.

Lääne-Virumaa Rannu lahingu mälestusmärk on Viru-Nigula vallas.

Eesti Vabadussõja ajalugu I, Tallinn 2020, lk 331

100 aastat Vabadussõja mälestusmärke (Keila 2023, lk 548)