Karjalahing
Asukoht on ligikaudne
Herbert Lindmäe. Suvesõda Tartumaal 1941: „Tähtvere valla metsavendade rühmitused redutsesid Kõpla ja Matsi talus. Kõpla tallu koondunud umbes 30-mehelise salga eesotsas oli Kõpla talu peremees Peeter Laurits. Major August Vase VR II/2 ja II/3 metsavendade 14-meheline rühmitus oli Ilmatsalus Matsi talus. 7. juuli õhtul toodi Matsile sõna, et Rõhu meierei juurde on sõitnud bussitäis läti hävituspataljonlasi. Osa enamlastest oli sõidutatud Uula mõisasse, et sealt ära ajada mõisa karja. Major August Vask pidas meestega sõjanõu: otsustati mõisa kari päästa. Metsavendade arvestust mööda pidi kari jõudma Rõhule 8. juuli hommikul. Metsavendi oli Matsil koos umbes 30, nendest tosinal relvad. Karjalahingusse mindi relvastatud meestega. Tartu - Viljandi maanteele jõudes paigutas major A. Vask metsavennad Liivaku künka ja Elva jõe silla vahemikku, 2-3 km Rõhu meiereist Ulila suunas mõlemale poole teed. Teelõik oli sirge, kahel pool madal võsa. Kergekuulipildurid M. Kriisa ja Raudmäe said ülesande julgestada varitsust sadakond meetrit eemal Tartu suunast juhuks, kui enamlaste autod peaksid sealtkandist tulema. Nad pidid takistama metsavendade ümberhaaramist. Maskeerimiseks määrisid mehed oma näod poriga. Varitsus sai just paika, kui umbes kell 8 märgati maanteel Ulila poolt lähenemas tolmupilve. Kui umbes 40-pealine lehmakari jõudis varitsuse kohale, selgus, et karjaajajateks on mõisanaised ja pikaks veninud karja kõrval liiguvad läbisegi naistega hävituspataljonlased. Nad aitasid vitsad peos naistel ajada karja mõlemalt küljelt. Metsavennad ei osanud seda ette näha: arvati, et enamlased tulevad ühes tropis kas karja ees või taga. Major A. Vask hüppas põõsast teele ja tulistas ühte hävituspataljonlast. Mees kukkus. Hävituspataljonlased viskusid kraavi ja avasid vastutule. Ka karjanaised heitsid karjudes teisel pool teed pikali. Karja ees vankril sõitnud punaselindimees põgenes hobust piitsutades Rõhu meierei poole. Teeperve taha varjunud hävituspataljonlased sattusid nüüd teisele poole teed põõsastesse peitunud metsavendade tulle. Lasti lähedalt, paarikümne meetri pealt. Suurem osa enamlastest langes just nende meeste täpsetest laskudest. Ka kergekuulipilduja tulistas paar valangut metsavendade julgustamiseks, näitamaks enamlastele ründajate tulejõudu. Lahingu ajal naiste kisa vaibus: taibati, kellega on tegu ja et nende elu pole ohus. Enamlaste vastutuli harvenes ja peagi lakkas. Teeperve taga lebasid erariides ja miilitsapükstes hävituspataljonlaste laibad. Kaks hävituspataljonlast oli saanud haavata, nende haavu sidus naishävituspataljonlane. Neid ei puututud. Koguti kokku sõjasaak - tosin Inglise vintpüssi ja Walther-püstolit, samuti padrunitaskud padrunitega. Karjalahing oli kestnud umbes kolmveerand tundi. Kariloomadest ükski teele maha ei jäänud. Kuigi Rõhu meierei juures, ainult mõni kilomeeter eemal, olid enamlased, omadele appi tulijaid neist ei olnud. Metsavendadest sai kergelt haavata kapten Jõgi. Karjanaistele anti karja koju ajamise käsk. Naisi hoiatati, et kui metsavendadest kedagi ära tunti, siis ei tohi nad sellest kellelegi rääkida. Metsavennad tulid lahingust Matsi talu alla sohu, kus pesti verised saagirelvad ja padrunitaskud soomülkas. Mehed seadsid ennast puhkama põldude vahele metsatukka: usuti, et enamlased võivad pärast karjalahingut korraldada Ulila soos haarangu, metsatukka ei osata aga tulla.“
