Ulila jõujaam
Ulila jõujaam sai valmis 1923 ja kasutas kütusena turvast. Esialgu eraettevõte, 1926. aastast sai omanikuks Tartu linn. Jaam lasti õhku 1944.
Herbert Lindmäe. Suvesõda Tartumaal 1941: „Ulila elektrijõujaam, mis varustas elektrienergiaga kogu Lõuna-Eestit, oli enamlaste käes. Juunikuu lõpupoole saadeti Ulila jõujaama paarkümmend punaarmeelast, hiljem ka hävituspataljonlasi. Alustati generaatorite demonteerimist. 7. juuliks oli lahti monteeritud vaid üks neljast generaatorist. Juuli algupäevadel vedasid hävituspataljonlased Tartust Ulilasse 2-3 hobusekoormat lõhkeainet, et Stalini hävituskäsu järgi elektrijõujaam õhku lasta. Nasja ja Võsivere mehed otsustasid Ulila elektrijõujaama päästa. Enne jõujaama ründamist tehti otsus vallutada relvalisa hankimiseks Võsivere külas Jaan Linnu Abi talus paiknev Punaarmee õhuvaatluspost. Helistati Ulila sideagentuurist Jaan Linnule ja paluti tal selgitada venelastele, et nad on ümber piiratud ja peavad alla andma. Punaarmeelased alistusid. Metsavennad said 6-7 vintpüssi ja hulgaliselt padruneid. Elektrijõujaama vallutamiseks koondusid mehed Väike-Ulilasse.
Ulilasse jõudis major A. Vask sõjasaagiks saadud autol kümmekonna Rõhu küla mehega umbes kell 10 õhtul. Metsavendadel oli 9 vintpüssi ja kergekuulipilduja. Nendega liitusid 7 Puhja metsavenda eesotsas Paul Rahumäega Kase talust. Major A. Vask sõitis Võsiverre Abi tallu ja tegi sealt telefonitsi elektrijõujaama kaitsjatele ettepaneku alistuda. Ta kinnitas, et jaama piirab 200 meest. Tegelikult oli relvastatud mehi vaid 28, peale selle salkkond kaigaste ja pussidega mehi. Kõik Ulilast väljuvad telefoniliinid lõigati läbi. Enamlasi oli umbkaudu 40 meest vintpüsside ja kahe kergekuulipildujaga. Kuna enamlased alla ei andnud, otsustati elektrijõujaam vallutada rünnakuga. Major A. Vase mehed ründasid jõujaama Väike-Ulila poolt. Rünnakule läksid ka Ulila elektrijõujaama enda töötajatest metsavendade salk seersant Richard Laursoni juhtimisel ning Võsivere küla mehed. Lühiajalise tulistamise järel saatis major Vask metsavend S. Raua venelaste juurde ettepanekuga alistuda. Ta pidi kinnitama major Vase poolt öeldud ründajate arvu. Elektrijõujaama kaitsjad ei alistunud. Tulevahetus puhkes uuesti. Umbes poole tunni pärast sai selgeks, et jaama vallutamiseks napib jõudu. Loobuti otserünnakust ja südaööl tõmbuti tagasi. Oldi kindel, et seni, kuni enamlased on jaamas, nad seda õhku ei lase. Major Vase mehed asusid positsioonile Rõhu meierei läheduses Tartu - Viljandi maanteel, takistamaks Tartu poolt punastele abijõudude saatmist. Major Vase meeste tagasitõmbumist kasutasid ära punaväelased ja pagesid elektrijõujaamast üle silla Ulila sohu. Jaama jäid hävituspataljonlased. Kruusaaugu lahingust tulnud Nasja mehed ei teadnud vahepeal kujunenud olukorrast midagi ja asusid südaööl jõujaama ründama põhja poolt Elva jõe äärest läbi Ulila mõisa. Kuus meest lähenesid öö hämaruses jaamale. Jõudnud mõisa karjalaudani, avasid ründajad tule vahtkonnaruumi akendele. Samas jõuti jaama esimeste elumajade taha. Rünnak esialgu takerdus. Vastase tuli oli nõrgenenud: vastu lasti jaama peahoonest harvad püssipaugud. Sellest julgust saanud, tungisid ründajad kontorihoone teisele korrusele. Asuti kontorihoone akende juurde. Ründajatega liitus jõujaama ametnikke ja töölisi. Punaste tuli vaibus. Vallutati kontorihoone. Kuulnud, et Nasja metsavennad ja seersant Laursoni mehed on juba jõujaamas, ruttasid ka Ridakülla jäänud metsavennad kohale. Peagi vallutas metsavendade ahelik jõujaama peahoone. Vahtkonnaruumist väljunud hävituspataljonlased alistusid. 10. juuli koidikul kell 2.30 heisati elektrijõujaama kõrgesse lipumasti Eesti lipp. Jõujaama masinaruumis kõrvaldati süütenöörid, generaatorite vahelt ja katelde alt eemaldati ligi 1000 kg lõhkeainet. Kui jõuti uue transformaatoriruumi ukseni, avati äkki selle tagant püssituli. Ukse juures langes Elmar Minka, haavata said Johannes Takel ja Jaan Teder. Metsavennad avasid läbi ukse omapoolse tule, mispeale punased põgenesid keldrisse. Sealt tulistati ikka veel ägedasti vastu ja visati paar käsigranaati. Seepeale juhiti keldrisse voolikuga veejoad ja kateldest tulist auru. Kolm hävituspataljonlast surmati. Oli karta, et enamlased püüavad vallutada Ulila ja elektrijõujaama õhkida. Viljandi - Tartu maanteel Elva jõe silla katteplangud lõhuti lahti, et tõkestada sõidukite ülepääsu sillast. 10. juulil kella ühe paiku päeval vuras lõhutud silla taha Tartu poolt kaks veoautot punaväelaste, hävituspataljonlaste ja miilitsatega, kes püüdsid kuulipildujatule toetusel läbi murda ja elektrijõujaam tagasi vallutada. Pärast paaritunnilist lahingut punased taandusid, viies kaasa oma langenud ja haavatud. Mõne tunni pärast, umbes kell 6 õhtul tulid enamlased taas kahel veoautol. Neid oli umbes 60 meest. Vahepeal oli aga metsavendade jõud tublisti kasvanud. Kokku oli Ulilat kaitsmas sadakond meest. Vihane võitlus vältas umbes kaks tundi. Lõpuks enamlased põgenesid Tartu poole, jättes ühe veoauto partisanidele sõjasaagiks.“
