Nõo lahing
Herbert Lindmäe - Suvesõda Tartumaal 1941:
8. juulil said Nõo metsavennad teada, et Valga on eestlaste käes. Samuti oli andmeid, et kohalikud punased kavatsevad enne põgenemist maha põletada Nõo aleviku ja ümbruskonna jõukamad talud. Sellepärast otsustati R. Lepiku eestvõttel tungida 9. juuli varahommikul Nõo alevikku ning üle võtta vallamaja ja postkontor. Nõo alevikku jõudsid Järiste, Luke ja Meeri metsavennad, kokku umbes 30 meest. 9. juuli hommikul kell 10 oli 6-mehelisel Vissi metsavendade salgal koos Elva meestega tulevahetus tosina punaväelasega Tartu - Valga maanteel Kulbilohus. Pärast lühikest lahingut punaväelased pagesid.
Metsavendade staap paiknes Nõo vallamajas. Lipnik A. Paas saatis Järiste - Unipiha teeristile ja mujale metsavendade relvastatud valvepostid. Ka Järiste ülesõidukohal Nõo kalmistu juures oli valvetõke, et enamlaste tulek Tartu poolt ei oleks ootamatu. Järiste kõrtsi ees tõkestati Tartu - Valga maantee teele langetatud telefonipostidega. Kaitseliidu Nõo kompanii Kodu tornis oli rahvustrikoloor. Pea lehvisid Eesti lipud aleviku majadel ja ümbruskonna taludes. Püüti luua telefonsidet naabervaldadega. Selgus, et Elvas on peremeesteks omakaitselased, kuid Otepääl ja Kambjas kestab veel nõukogude võim. Elva Omakaitse eeskujul nimetati ka Nõo partisanide üksus Nõo Omakaitseks.
Kuna Nõo kalmistut peeti kõige ohtlikumaks kohaks ja sealt tuli valvata Järiste raudteeülesõidukohta, jäeti kalmistu kiviaia taha julgematest omakaitselastest 4-meheline valvetõke. 9. juuli õhtul kell 10.30 teatas major Fr. Kurg telefonitsi Ropkast, et sealt on Nõo suunas läbi sõitnud veoautotäis punaseid. Tartu poolt lähenes tasasel sõidul tuledeta veoauto. Autolt hüppas maha punaväelasi, kes asusid vabastama teed langetatud telefonipostidest. Valvepost avas tule. Punaväelased trügisid paanikas veoautole ja see kihutas tagasi Tartu poole. Sõjasaagiks jäi hulgaliselt relvi, sealhulgas ka kergekuulipilduja.
Järgmise päeva, 10. juuli hommikul kella 9 paiku olid Nõo omakaitselased taas lahingus Tartust saadetud punaväelastega. Neid oli tulnud kahel veoautol, kokku umbes 50 meest. Rünnati Järiste kõrtsi kohalt, omakaitselased olid surnuaia müüri varjus. Võitlus vältas üle kahe tunni. Hoolimata sellest, et Nõo kaitsjad said tuld mitmest raske- ja kergekuulipildujast ning vastasel oli ohtralt käsigranaate, lõppes lahing omakaitselaste võiduga. Enamlased põgenesid, jättes maha ühe surnu ja haavatu. Haavatu jutu järgi saanud punastel mitu meest surma ja 6 haavata. Need viidud aga kaasa. Käsk olnud süüdata Nõo alevik ja lasta õhku Tõravere raudteesild.
Lõuna paiku ilmus Nõo aleviku kohale Saksa luurelennuk. Märgates alevikus lehvivaid sinimustvalgeid lippe, kõigutas lendur omapoolse tervitusena lennuki tiibu ja lendas tagasi Valga suunas.
Kella 3 paiku pärast lõunat teatas major Fr. Kurg Ropkast, et sealt on läbi sõitnud kaks veoautotäit punaväelasi. Ropka vallamaja juures püüti neid tõkestada, kuid ei suudetud. Nõos anti häire. Nõo meeste kaitse oli kalmistu kivimüüri taga. Peagi ilmusid nähtavale punaste veoautod, need peatusid umbes poole kilomeetri kaugusel kalmistust. Punaväelased avasid raske- ja kergekuulipildujatule ning hargnesid ahelikku. Punaväelasi oli umbes 60 meest. Nad tulid läbi rukki, sealt, kus surnuaial puudus kaitsev müür. Punased lasti tulla 30 sammu peale ja siis anti ootamatu tulelöök. Punased ei pidanud rünnakule vastu ja põgenesid Tartu poole, viies kaasa oma langenud ja haavatud. Ropkast läbi sõites panid nad põlema sealse vallamaja. Omakaitselased said saagiks veoauto, relvi ja laskemoona.
