Tamsa Kindralimägi
1944. aasta 24. augustil toimunud Tamsa lahingut on ekslikult nimetatud Eesti suurimaks tankilahinguks. Tegelikult osales näiteks Sinimägede ja Väikese Emajõe lahingutes tunduvalt rohkem soomustehnikat. Tamsa lahingu ajaks oli Saksa rinne Kagu-Eestis kokku kukkumas. Punaarmee oli vaatamata eesti väeosade tugevale vastupanule jõudnud Emajõeni. Olukorra päästmiseks tõid sakslased 23. augustil 1944 Riia alt Tukumsist Elvasse Hyazinth von Strachwitzi soomusüksuse. See pidi andma löögi edasitungiva Punaarmee tagalasse. Võitlusgrupp „Strachwitz“ koosnes 101. soomusbrigaadist ja SS-soomusbrigaadist „Gross“, kokku umbes kolmkümmend tanki, mida toetasid suurtükidivisjon ja üks pioneerikompanii. 23. augusti öösel sõitis von Strachwitzi maastikuauto Sangaste mõisa juures teelt välja. Von Strachwitz ja tema tankiüksuse operatiivosakonna ülem said raskelt vigastada. Samuti viidi samal päeval teise rindelõiku kolonel Hans-Ulrich Rudeli sööstpommitajate Ju-87 üksus, mistõttu kavandatav rünnak jäi ilma õhutoetusest. Plaan otsustati siiski käiku lasta. Saksa rünnak algas 24. augusti varahommikul 891. laskurpolgu positsioonide vallutamisega. Tankid jätkasid rünnakut Elva-Pangodi maanteel Tamsa suunas. Uhuta külas sattusid nad varitsusse seatud Punaarmee tankitõrjekahurite ja rünnaksuurtükkide tule alla, kuid suutsid sellest positsioonist läbi murda. Järjest tugevneva vastupanu kiuste jõudsid Saksa tankid lõpuks Tamsa külani. Selle ajaga olid Tamsani jõudnud uued Punaarmee soomusüksused. Väegrupp Nord staap andis nüüd tankidele taganemiskäsu, et mitte kanda liiga suuri kaotusi. Tankid pöördusid tagasi ja liikusid neid jälitava Punaarmee ees Puhjani. Rünnaku läbikukkumise tõttu oli Tartu saatus otsustatud ja 25. augustil linn langes. Tamsa lahingus sai surma kindralmajor Pavel Potapov, kes maeti Moskvasse.
Mälestussammas kindralmajor Potapovile avati 9. mail 1970, sügisel lisandus pronksbareljeef. Mäekuplikest hakati Elva Koduloomuuseumi ettepanekul kutsuma Kindralimäeks.
Kindral Potapovi monument kadus 2022. aasta juunis. „Vald sellega seotud ei ole. Ühel päeval oli kivi kadunud, tegime politseisse avalduse,“ sõnas volikogu esimees Järveoja. Samas pidas ta oluliseks märkida, et too monument asus eramaal.
Kristjan Luts - Eesti sõjaajaloo teejuht (Tallinn 2010, lk 311)
