Kärevere lahingu mälestuskivi Õvil
23. augustil 1944 algas Punaarmee suurrünnak Tartule. 24. augustil üritasid saksa väed „tankikrahv“ von Strachwitzi Elvast lähtunud soomuskiiluga pealetungi segi paisata, kuid said Tamsa tankilahingus lüüa. Samal päeval lõikasid pealetungijad lääne poolt läbi Tartu - Tallinna maantee ja hõivasid Kärevere silla. Tartu saatus oli otsustatud ja 25.-26. augustil 1944 langes linn Punaarmee kätte. Soomepoistest moodustatud 20. Eesti SS-diviisi 46. rügemendi III pataljon astus lahingusse 28. augustil Pupastveres. Ägedates võitlustes jõuti välja Õvi ja Nõela küladeni. 30. augustiks likvideeriti Kärevere sillapea. Eesti pataljonide kaotused olid rasked. Soomepoisid kaotasid kolme päevaga ligi 200 meest, neist 34 langenutena. Kärevere oli Punaarmee viimane suurem lüüasaamine Eesti okupeerimisel, Kärevere lahing stabiliseeris Tartu rinde veel kolmeks nädalaks.
Õvi külas avati lahingute 55. aastapäeval, 1999. aastal mälestuskivi. Põllukivil on mustast marmorist tahvel „Relvavendade mälestuseks, kes langesid Kärevere sillapea likvideerimise lahingus 28.-31. augustil 1944. a. Eesti Pol. rindepataljon 37, Eesti Pol. rindepataljon 38, Soomest päralejõudnud eesti pataljon JR. I/200. Inglismaa eestlaste sõjaveteranide koondis 1999. a.“. Selle mälestuskivi kõrval on väiksem hallist graniidist raidkivi „29.08.1944 langesid vaba Eesti eest soomepoisid Robert Esko, Artur Kadarpik, Harald Ojap, Raimond F. Ott, Ilmar Olts, Rein Rajasalu, Elmar Tamme“.
Kristjan Luts - Eesti sõjaajaloo teejuht (Tallinn 2010, lk 333)
