Tartu staabi mälestustahvel (1941)
Suvesõdalasi oli Eesti poolel 1941. aasta juulikuu alguspäevil Tartus 150. Ülestõus ise tekkis spontaanselt mitmest keskusest, millede seast 10. juuli õhtuks suutis operatiivse juhtimise enda kätte saada nn Tervishoiu Muuseumi (Pepleri 32) grupp. See grupp oli ainukesena Tartus puutumatult järele jäänud, juba 1940. a septembrist tegutsema hakanud salaorganisatsioon. Kõik teised Tartus tegutsenud põrandaalused ühendused olid hajutatud vangistamiste ja küüditamiste läbi. Ka Kaitseliit oli laiali pillutatud. Ropkas terveks jäänud ladudest saadi ja kanti linna laiali umbes 350 vintpüssi, kaks kuulipildujat ja vajalikul hulgal padruneid. Relvi saadi veel võitlustest ja miilitsajaoskondadest. Kokkupõrked ja tulevahetused algasid mitmel pool linnas juba 9. juulil, kooskõlastatud vastupanu alguseks määrati Vabadussilla õhkulaskmine vaenlaste poolt, mis toimus 10. juuli keskhommikul. Samal päeval kella 16.30 paiku jõudis Võrust Tartusse väike sakslaste luuresalk, mis õhtul lahkus. Alates 10. juulist liitus Eesti suvesõdalastega hulgaliselt abivägesid Tartu lähikonnast. 11. juulil hakkas linna komandandi kohuseid täitma major Friedrich Kurg. Esimesed Saksa rindeüksused jõudsid linna 12. juuli hommikul, õhtuks jõuti Emajõe rindejoonele. Sakslasi oli esialgu vaid paarsada meest.
Mälestustahvli paigaldas Memento Tartu ühendus.
