Leen Kullmani mälestussammas

Helene (a-st 1940 Leen) Kullman sündis 1920. aastal Tartus. 1940. aastal lõpetas Tallinna Õpetajate Seminari, kus astus ka komsomoli. 1940–1941 tegeles pioneeri- ja komsomolitöö organiseerimisega Tallinna koolides. 1941. aasta juunis oli õhukaitseteenistuse, evakueerus Nõukogude tagalasse. 1942. aasta jaanuaris asus ta teenima Punaarmees meditsiiniõena. Aprillist septembrini 1942 sai ta ettevalmistuse Kroonlinnas Balti laevastiku luureosakonnas ning saadeti luurajana Eestisse. 14. septembril 1942 visati ta langevarjuga alla Alatskivi juures. Ametliku Nõukogude versiooni kohaselt tabati ta Omakaitse poolt 2. jaanuaril 1943 Võrumaal, Luutsnikul oma õe Olga kodust. Ta olevat piinatud surnuks 2. aprillil 1943 Tartu vanglas või lastud maha põgenemiskatsel 6. märtsil 1943. 1965. aastal anti Kullmanile postuumselt Nõukogude Liidu kangelase aunimetus. Uuematel andmetel asus Leen Kullman koostööle sakslastega vabatahtlikult. Talle anti uus identiteet ja väidetavalt suri ta Lääne-Saksamaal 1978. aastal. Ei ole selgunud, millise nime all ta Saksamaal elas.

Kohtumajas (Vanemuise 35) oli Teise maailmasõja ajal Saksa Julgeolekuteenistuse SD osakond (kus kuulati üle ka Leen Kullmani). 1944. aastal sai kogu Aia tänava piirkond sai raskelt kannatada, Rahukohtu hoonest jäid alles vaid välisseinad. 1946. aastal hakati hoonet varemetest üles ehitama ja majas tegutses järgmised pool sajandit kutsekool. Tartlaste mällu on kool jäänud eelkõige Leen Kullmani nimelise kutsekoolina.

23. detsembril 1972 avati Vanemuise tänavas, H. Kullmani nimelise Linnakutsekooli kõrval mälestussammas Nõukogude Liidu kangelasele Helene Kullmanile. Graniidist büsti jalamil on tekst „Helene Kullman 1920–1943“ (skulptor Elmar Rebane). Samal ajal avati ka kutsekooli keldrikorrusel tubamuuseum. Mälestussammas võeti maha 1990. aastate alguses ja on tänapäeval eksponeeritud Tallinnas Ajaloomuuseumi monumentide väliekspositsioonis Maarjamäel.

Monumendid ja võim (Eesti Ajaloomuuseum 2020, lk 134–137)