Puka raudteejaam
1919. aasta jaanuaris oli Punaarmee kavas jätkuvalt Põhja-Eesti vallutamine ja seetõttu oli kiire kaitse korraldamine hädatarvilik. Viljandi vabatahtlike võitlussalk 30 mehe ja ühe kuulipildujaga liikus ööl vastu 15. jaanuari 1919 regedega Pikasillalt Pukka. Luure tegi kindlaks, et jaamas on laskemoonarong ja veel üks läbisõitev sõjaväeešelon. Kolme löögigrupina tungis salk jaamaesisele ja avas vagunite pihta tule. Esimestes vagunites olijad hüppasid välja ja põgenesid, tagumised avasid vastutule. Moonarong pages Valga suunas. Eestlaste retk Pukka külvas punaste leeris suurt ärevust, arvati, et eestlased tungivad peale nii Tartu kui Pikasilla poolt. Nurjus punaväe kavandatud mobilisatsioon Puka ümbruses. 27. jaanuari hommikul alustasid punased Puka mõisa ja jaama tagasivõtmiseks 15 rooduga massiivset vastupealetungi. Kuid pealetungiks koonduvaid üksusi tabas Eesti soomusrongide ja Kuperjanovi partisanide rünnak. Enne Mägiste pooljaama löödi soomusrongide tulega laiali 83. kütipolgu pataljon.
5.07.1941 väljus Valgast kurikuulus enamlaste hävitusrong. Süüdati Sangaste ja Keeni raudteejaamad ning hävitati sillad. Mägiste jaamas lõhuti telefoniseadmed ja püüti süüdata jaamahoonet. Kuna rong sõitis kohe edasi (enne Mägiste jaama olid metsavennad rongi tulistanud ja hävitusronglased kartsid pikemalt peatuda), suutsid kohalikud elanikud tulekolde kustutada. Puka alevikus rüüstati kauplusi ja süüdati Puka jaamahoone. Rong lahkus alles siis, kui jaamahoone oli leekides. Tuleohus olid kogu aleviku hooned. Tuletõrjujate, raudteelaste ja kohalike elanike, peamiselt naiste, ühiste jõududega saadi tulest jagu ja päästeti hävingust suurem osa jaamast. Valga hävitusronglased leidsid oma lõpu metsavendade käe läbi Puka ja Palupera jaamade vahel kraavis.
Eesti Vabadussõja ajalugu I (Tallinn 2020, lk 327)
