Pikasilla
1941. aasta juulis oli Pikasillal üle kolmekümne metsavenna, relvadeks umbes 15 vintpüssi. Metsavendade plaan oli ära hoida Väikese-Emajõe silla õhkulaskmine. Pikasillale autobussijaama hoonesse tulid punaväelased 1.03.1941. See oli sillavalve. Kui algas sõda, piirati sillaotsad okastraadiga, kaevati jooksukraave ja mitu kuulipildujapesa. Punaväelaste tugev sillakaitse, samuti metsavendade vilets relvastus ja asjaolu, et sellal voorisid läbi Pikasilla pidevalt taganevad punaväed, sundis Pikasilla vallutamise mõtte kõrvale jätma. 6. juuli õhtul hakkas venelaste voor Pikasillalt Viljandi poole liikuma. Silla sammastes olid lõhkelaengud. Pikasillale jäi maha paar punaväelast silda hävitama. Võimas plahvatus purustas Pikasilla kaks alussammast osaliselt, rebis lahti silla keskosa ja paiskas selle jõkke. Silla otsad olid mõlemal pool jõge vajunud poolviltu alla, üsna veepinna lähedale. Vastvalminud moodne autobussijaam rüüstati ja hoone süüdati. Kohalikud elanikud püüdsid bussijaama hoonet kustutada, kuid asjata. Tuli hävitas hoone sisemuse ja katuse, püsti jäid vaid punasest telliskivist bussijaama varemed. Bussijaama garaažihoone ei võtnud aga süütamisel tuld ja see jäi terveks. Garaaži kohale ehitati hiljem kauplus.
Pikasilla 118 m pikkune betoonist kaarsild valmis 1939. aastal. Sõjas purustatud silla kohale ehitati uus sild alles 1959. aastal.
