Paju lahingu mälestusmärk
Paju lahing oli Eesti Vabadussõja ajal Valga vabastamise käigus 31. jaanuaril 1919 Eesti Rahvaväe ja Punaarmee väeosade vahel toimunud lahing Paju mõisa all. Paju mõis oli Punaarmee viimane kaitsepositsioon Valga all. Seda kaitses 300 läti punast kütti. Punaarmeel oli seal 6 kuulipildujat, Valga suunalt andis tuletoetust üks suurtükk ja raudteelt kuulipildujatuld soomusrong. Eesti poolel oli 380 meest: partisanide pataljon leitnant Julius Kuperjanovi juhtimisel ja Soome vabatahtlikud polkovnik Hans Kalmu juhtimisel. Neil oli 14 kuulipildujat ja 6 suurtükki. Eesti väed ründasid mõisa. Päeva jooksul tõrjuti kõik rünnakud tagasi. Hämariku ajal tungisid Eesti väeosad mõisa ning vallutasid selle käsitsivõitluses. Mõisa kaitsnud lätlased olid oma ülesande – võita aega Valga evakueerimiseks – täitnud ning tõmbusid pataljoniülema käsul tagasi. Ööl vastu 1. veebruarit jätsid punaväed Valga maha, olles eelnevalt suurema osa varadest välja vedanud ning raudtee pumbajaama ja ümbruskonna sillad õhku lasknud. 1. veebruaril marssisid kuperjanovlased ja Põhja Pojad Valka sisse.
Paju lahingus kaotasid kuperjanovlased surnutena 20 (sh kaks teadmata kadunut) ja haavatutena 52, soomlased aga vastavalt 28 ja 40 meest. Mõisa kaitsnud 7. läti kütipolgu III (tugevdatud) pataljon kaotas teadaolevalt ligi 30 meest langenute ja vähemalt 40 haavatutena. Lahingu lõppedes tapsid soomlased kaheksa mõisa keldrist varju otsinud tsiviilisikut, pidades neid punasteks.
Mõte püstitada Paju lahinguväljale mälestusmärk tekkis Valgamaal 1930. aastal. Monumendi kavandi autor oli Valga arhitekt Georg Saar. Oli plaanis ehitada 9 meetri kõrgune koonusekujuline muldkeha, mille tipus mälestusmärk Vabadusristi, kuperjanovlaste ja Soome Põhja Poegade üksuse embleemidega ning tahvlid lahingus langenute nimedega. 12. juunil 1938, Eesti Vabadusristi Vendade X kokkutuleku ajal pani kindral Laidoner Paju monumendile nurgakivi. Mälestussamba püstitamise heaks korraldati üleriigiline korjandus. 1940. aastal valmis monumendi muldkeha, kuid seoses Nõukogude okupatsiooniga jäigi mälestussammas avamata. Mälestusmärgi muldkeha veeti laiali 1960. aastatel.
Alles 30. jaanuaril 1994, Paju lahingu 75. aastapäeva eel avas Eesti Vabariigi president Lennart Meri mälestussamba. Graniitsamba on tahunud Enn Koovit ning Ain Ilves ning selle külgedel on kujutatud Kuperjanovi Partisanide ja Põhja Poeglaste rügemendi embleeme. Samba esiküljel on aastaarv 1919 ning ülaosas vabadusrist. Täies mahus 1938. aastal koostatud projekt realiseerimist ei leidnudki. Puud jäid istutamata ning mälestusmärk jätab mõneti lageda ja mahajäetud mulje. Ka trepp pole suurem asi ja on kaugel sellest imposantsusest, mis kunagi kavandati.
100 aastat Vabadussõja mälestusmärke (Keila 2023, lk 472-474)
Kristjan Luts - Eesti sõjaajaloo teejuht (Tallinn 2010, lk 370-371)
