Priimetsa nõukogude sõjavangide laagri kalmistu
1941. aasta sügisest kuni 1953. aastani oli Valga äärelinnas Priimetsas järjestikku kolm vangilaagrit. Vangilaagriks kohandati Valgas paiknenud EW sõjaväeüksuste hobusetallid. Esmalt hoidsid Saksa okupatsiooniväed okastraadi taga 1941. aasta sügisel Saaremaal ja hiljem Leningradi all ning Volhovi rindel vangi langenud punaarmeelasi. Laager kandis nimetust Stalag 351. 1944. aasta hilissuvel hoiti siin Lõuna-Eestis vangi langenud Saksa sõjaväes teeninud eestlasi ja venelasi, novembrist 1944 kuni 1949.aasta keskpaigani Saksa sõjaväes teeninud sakslasi, austerlasi ja ungarlasi. Valga vangilaagri okastraadi taga on olnud mõned rumeenlased ja isegi Leningradi rindel võidelnud Hispaania Sinise diviisi mehi. Laagri nimeks oli NKVD sõjavangilaager nr 287. 1949. aasta teisest poolest 1953. aastani olid laagriasukateks Vene NFSV kriminaalkoodeksi „Kodumaa reetmise” peatüki paragrahvide järgi süüdi mõistetud, aga raskeks füüsiliseks tööks tervise poolest sobimatud, invaliidid või siis lühikese karistusmäära saanud eestlased. Siis kandis vangilaager nimetust MVD Laagrijaoskond nr 5.
1965. aastal avatud Anton Starkopfi skulptuuriansamblil „Leinav naine“ on tekst: „Meie ei unusta, meie ei andesta! Siin puhkavad 29 000 nõukogude inimest, kelle fašistid Valgas surnuks piinasid.“
Laagris hukkunute arv 29 000 saadi 1950. aastatel umbkaudse arvestuse järgi. Mõõdeti ühishaudade kohast kümme meetrit pikkust, kolm meetrit laiust, kaevati haud lahti ja loeti selles nelinurgas neljakordselt maetute säilmed kokku. Saadu korrutati lahtikaevamata jäänud ühishaudade ala pikkusega. Hukkuti peamiselt nälja, külma, haiguste (eriti tüüfuse) tõttu.
Eesti NSV Sõjakomissariaadi andmetel oli Valga rajooni Priimetsa ühishauda maetud 29 061 / 29 000 fašistliku terrori ohvrit.
Riigikantselei punamonumentide töörühma hinnang (23.11.2022) RKTH180: „Terroriohvrite matmispaik. Hauatähise skulpturaalne osa on neutraalne ja omab kunstilist väärtust. Propagandalik tekst „Meie ei unusta, meie ei andesta! Siin puhkavad 29 000 nõukogude inimest, kelle fašistid Valgas surnuks piinasid“ asendada neutraalsema tekstiga“.
Hans Salm - Valga vangilaagrid 1941-1953. Valga ja militaaria keskajast tänapäevani (Valga 2004)
Kristjan Luts - Eesti sõjaajaloo teejuht (Tallinn 2010, lk 380)
