Mõisaküla põletamine (1944)
Mõisaküla elanikud võisid juba 1941. aasta juuli algul kergemalt hingata - sõda oli neist kiiresti ilma suuremate purustusteta üle veerenud. Tõsi, ööl vastu 5. juulit rüüstas Lätist taganev punaste bande Mõisakülas kaht kauplust ja süütas need seejärel põlema. Punaste lahkudes õnnestus kohalikel elanikel tule levikut siiski takistada ja suurem kahju jäi olemata.
Kolm aastat hiljem pööras õnn Mõisakülale täiesti selja. Oli 22. september 1944. Mööda Mõisaküla peatänavat voorisid tuhanded Saksa sõjaväe autod, mootorrattad, varustusega koormatud hobuveokid. Sakslaste lahkumine kestis mitu päeva. Pärast seda olid elektripostid maha paisatud, traadid segamini. Viimastena tulid üksikud mootorratturid, kes pildusid majadesse süütepomme ning kadusid siis.
Sel kohutaval päeval süüdati umbes 50 Mõisaküla maja. Osa süttis kuumusest, osa oli lõõmavatele põlevkivikuhjadele liiga lähedal. Hävisid raudteetehased, raudteejaam ühes hulga hoonetega, linnavalitsuse hoone, apteek, pank, restoran, koolimaja koos raamatukoguga, tuletõrje seltsimaja, hulk elumaju jm. Kokku muutus tuhahunnikuks üle 130 hoone, neist 70 elumaja. Kogu raudteerööbastik oli üles kistud, kõikjal vedeles lõhkemata pomme.
Oli ka imelisi pääsemisi. 23. septembri varahommikul ilmus Mõisaküla linavabriku väravate taha Saksa ohvitser ja nõudis sisselaskmist. Valvur Tihane ei löönud kartma ja vastas, et ilma direktori loata ta kedagi sisse ei lase. Sakslane kolistas vihaselt värava taga ning lõpuks lahkus sajatades. Linavabrik jäigi põletamata ja see osutus õige pea väga oluliseks. Kui kohalik vabatahtlik tuletõrje linna kustutas, saadi vett just linavabrikust.
Mõisaküla muuseum asub ühes vähestest 1944. aasta sõjatulekahju üleelanud hoonetest. Jaamakorraldaja Peeter Karrole kuulunud maja valmis 1932. aastal.
