Abja lahing

1918. aasta detsembri lõpus oli 6. polgu 5. rood koos kahe ratsakomandoga saadetud alamkapten Valter Bergmanni (Valdo Mäeste) juhtimisel Abja-Paluoja alevikku, et sulgeda Mõisaküla - Viljandi tee. Pärast Mõisaküla hõivamist liikuski üks punaste väeosa (u 300 tääki, neli kuulipildujat ja neli suurtükki) Abja suunas ning võttis enda alla Laatre kõrtsi ja Veelikse mõisa. Laatre kõrtsi juures oli leitnant Karl Soo ratsasalgal kokkupõrge punaste eelüksustega, mille järel ratsamehed taandusid Abja poole.

Taageperast põhja liikuv punaste 49. kütipolgu üksus vallutas pataljoniülem Murzini juhtimisel 2. jaanuaril Karksi-Nuia. Sealt käis üks nende eelosa Õisu mõisas, kus vangistas Eesti rekvireerimiskomisjoni. Halliste ümbruses paiknevad Põhjakorpuse osad viidi võitlusvõimetuse tõttu kaugemale sisemaale ümberformeerimisele, mis tähendas, et Abja lahingugrupi vasak tiib ja seljatagune jäid lahtiseks. Seepärast tõmmati Abja kaitsjad 3. jaanuaril tagasi Halliste ja Vana-Pornuse mõisa ümbrusse. Vana-Pornuse mõisale lähenenud punaste ratsasalk löödi kaotustega taanduma. Punased jäid Veelikse mõisa ümbrusse.

Järgnevatel päevadel kandusid võitlused Karksi, Ala ja Taagepera piirkonda.

Pärast punaväeosade tagasitõrjumist Taagepera suunas läksid Halliste ümbrusse jäetud 6. polgu üksused alamkapten V. Bergmanni juhatusel 7. jaanuari hommikul vastupealetungile. Eesmärk oli luua side Voltveti ümbrusest Mõisaküla peale tungiva I pataljoniga. Abja mõisas ja selle lähedal küngastel olid kaitsel tugevad punaste jõud. Bergmanni grupp jõudis Abja mõisa lähedase metsa serva, kuid terve päeva kestnud lahing ei andnud kaotustele vaatamata tulemusi. Bergmann käskis taanduda Hallistesse ja palus telefoni teel diviisi staabist toetuseks suurtükiväge. 8. jaanuari hommikul saabuski Viljandist kaks 87 mm Vene suurtükki. Samal ööl toodi teade, et punaväelased on Abjast öösel kiiruga taandunud Mõisaküla ja Ruhja suunas.

Eesti Vabadussõja ajalugu I (Tallinn 2020, lk 291)