VS Viljandi kalmistu matmispaik

Vabadussõja ajal hakati langenuid matma Viljandi Vana kalmistu idaossa. 1933. aastal matmispaik rekonstrueeriti skulptor Roman Espenbergi (Haavamägi) kavandi alusel. Kolmest küljest piiras platsi dolomiidist barjäär, keskel oli kõrge dolomiidist sein, millel Vabadusristi kujutis ja tekst: „1918–1920 Vaba Eesti eest“. Selle ees oli kaks rida riste nimedega. Ühiskalmistule toimus mitu ümbermatmist: 1933. aastal kapten Anton Irv, 1936. aastal Sakala partisanide pataljoni Vabadussõja-aegne juht major Otto Oidermann, 1937. aastal Vabadussõja-aegse 9. jalaväepolgu ülem kolonelleitnant Johan Schmidt. 29.08.1944 maeti kolonelleitnant Aleksander Tilgre, kes oli 18.08 määratud Viljandi Kaitseväeringkonna ülemaks, kuid uppus kaks päeva hiljem saladuslikel asjaoludel Viljandi järve. See oli viimane - 42. matmine ühiskalmistule. Esimese Nõukogude okupatsiooni ajal oli matmispaik jäänud puutumata, aga hävitati 1945. aastal. Hauatähised peksti puruks ja matmispaik kaeti poolemeetrise mullakihiga.

Pealematmist õnnestus siiski vältida ja 1988. algasid taastamistööd. Mullakiht veeti ära. 1990. aasta märtsis paigaldati ajutine puidust 3 m kõrgune Vabadusristi kujuline tähis, mis detsembris puruks peksti. 1991. aasta juunis paigaldati keskne monument, mida samuti üritati ebaõnnestunult õhku lasta. Pidulik taasavamine toimus 15.09.1991. 2012. aastal asendati dolomiidist barjäär graniidist barjääriga, samuti asendati dolomiidist ristid graniidist ristidega. Ainult keskne dolomiidist tähis jäi asendamata.

100 aastat Vabadussõja mälestusmärke (Keila 2023, lk 312-315)

Kristjan Luts - Eesti sõjaajaloo teejuht (Tallinn 2010, lk 425)