Mõniste mõis
Vabadussõja ajal käis Mõniste neli korda käest kätte. Detsembris 1918 langes vald püssipauguta, kuid juba paar kuud hiljem jõudis Eesti rahvavägi tagasi. 17.02.1919 hommikul tungisid Eesti soomusrongid Mõniste jaama ja dessant võttis ära ka Mõniste mõisa. Viljandi kütipolgu rood ning raudteepolgu rood taandusid korratult. Uuesti kaotati vald, kui Punaarmee 17.04.1919 suurpealetungi alustas. Siiski õnnestus rahvaväel mõisast kilomeetri kaugusel Mustjõe joonel püsima jääda. Juba 22. aprillil algas siit vastupealetung Rõuge suunal. Lõplikult sai Mõniste vabaks Eesti rahvaväe ilmselt kõigi aegade hiilgavaima pealetungioperatsiooni käigus, mida on eri aegadel nimetatud Võru-Jakobstadti või Marienburgi-Jakobstadti operatsiooniks, aga ka jooksuks Väina jõele. Eelduseks oli 2. diviisi vasaku tiiva edu Pihkva vallutamisel ehk löök itta. Lõunasuunalisest operatsioonist võttis osa 2. diviisi parempoolne brigaad, mille koosseisus olid 1. ja 2. ratsarügement, 2. ja 8. jalaväerügement, Taani kompanii ja vastmoodustatud Läti 1. Volmari jalaväepolk. Üldjuht oli 1. ratsarügemendi ülem kapten Gustav Jonson, operatiivjuht 2. diviisi staabiülem Viktor Mutt.
Just Mõniste suunalt algas Aluliina suunduva pealetungi läänepoolne rünnak 27.05.1919. Pealetung oli edukas ja Eesti vägi ei peatunud enne kui 250 km kaugusel lõunas Väina jõe ääres.
Vähemasti sama tähtis kui Eestile oli see Läti Vabariigile: pealetungi lõpuks olid endisest kardetud Läti kütiväest alles vaid riismed, suur hulk ennast vangi andnutest liitus demokraatliku Läti väega.
Mõniste mõisa häärber hävis Vabadussõjas.
Eesti Vabadussõja ajalugu I (Tallinn 2020, lk 364, 448)
