Vastseliina lahinguväli
Vastseliina suunal tabas punaste rünnakute põhiraskus 13. märtsil 1919 2. polgu I pataljoni. Punaarmee 54. Tartu kütipolk lõi 2. ratsapolgu eskadroni välja Vastseliina mõisast. Mõis ei jäänud vaenlase kätte siiski kauaks, sest juba 14. märtsil tõrjus reservist toodud Põhja Poegade rügemendi II pataljon punaväelased sealt uuesti välja, saades saagiks soomusauto, suurtüki ja kaks kuulipildujat, misjärel ka 2. polgu I pataljon kaotatud külad tagasi võttis. Järgnevad kaks nädalat kujunesid Põhja Poegade kõige pikemaks rindeperioodiks. Üksust juhtis polkovnik Kalmu äraolekul major Snellman, rügemendi suurtükiväe ülem. Rindele jõudis ka I pataljon. Soomlaste jõuline sekkumine (1700 tääki-mõõka) pööras punaväe plaanid Vastseliina piirkonnas pea peale ja oli eeltööks eestlaste peatsele suuremale pealetungile Petseri suunas. 2. polgu rindelõigu keskel hävisid Uusvada ja Tiirhanna küla vaenlase suurtükitules peaaegu täielikult. 18. märtsil vastastikused pealetungikatsed 2. polgu lõigus siiski ajutiselt soikusid. Põhja Pojad aga jätkasid edasiliikumist lõunasse ja itta, Riia–Pihkva kivitee ja Petseri poole. Nii saadi punaste pealetung eeskätt tänu soomlastele Vastseliina ümbruses märtsi keskpaigaks pidama.
Eesti Vabadussõja ajalugu I (Tallinn 2020, lk 442-444)
