Piiri talu lahing
1944. aasta 18. septembri keskpäevaks jõudis Tartu alt taganenud soomepoiste üksus Maarja-Magdaleena ees asunud nn Piiri positsioonile. Tegemist oli varem ehitatud korraliku kaevikuteliiniga, mille taga paiknesid üksikud suurtükipatareid. Kompanii-suuruseks kahanenud pataljon allutati 87. jalaväediviisi lahingugrupile, mida juhtis kapten Pietsche.
Lõuna paiku jõudsid Piiri talu ette Punaarmee 63. kaardiväe laskurdiviisi eelüksused. Esimene rünnak eestlaste kaitselõigus löödi kerge vaevaga tagasi. Peagi jõudsid aga kohale põhijõud ning punavägi läks rünnakule juba suuremate jõududega. Lühikese võitluse järel õnnestus neil sakslaste juures kaitseliinist läbi tungida. Sakslased taandusid paanikas ja lõid kogu kaitse uppi. Läbi murti ka soomepoiste paremal tiival. Vastase edasitungi peatamiseks andis pataljoniülem leitnant Karl Pärnoja käsu läbimurre riivistada. Pataljon tegi 90° pöörde ja liikus ahelikus lähedalasuvasse metsatukka. Siin pöörati end ümber ja tormati hooga vaenlasele peale. Vastulöök tuli punaväelastele ootamatult, nende rünnak varises kokku. Eestlased said sellest uut hoogu, mehed läksid peale „nagu õppelaagris“. Kõige ees jooksis Pärnoja ise koos seersant Lillakaga, kes vehkis heinamaalt leitud suure haamriga, millega oli lehmaköietamise vaia maasse taotud. Saksa patareid andsid eestlaste toetuseks tulelöögi, mis tabas eksikombel hoopis soomepoisse. Paar meest sai raskelt pihta. Järgmine tulelöök tabas juba punaväelasi, kes lahinguväljalt taandusid.
Langes umbes 70 punaarmeelast, lahinguvälja teises servas lebavaid laipu polnud aga kellelgi aega lugeda. Soomepoisid kaotasid langenutena kaks meest. Piiri lahing pani punaväe edasiliikumise selles rindelõigus terveks päevaks seisma. Lahinguvõime kaotanud 63. kaardiväe laskurdiviis asendati värske 64. kaardiväe laskurdiviisiga, mis aga alles järgmisel päeval rünnakut jätkas. Ootamatu tagasilöök pidurdas ka Nõukogude tankiüksuste edasitungi.
Saavutatud edust polnud eestlastel kahjuks kasu. Lahingugrupi ülem õnnitles neid küll võidu puhul, kinnitades, et nii ilusat rünnakut ei olevat ta oma elus veel näinud, ja lubas meestele rohkeid autasusid. Samas andis ta aga käsu taanduda Jõgevale.
Mart Laar, Peep Pillak, Hain Rebas, Meelis Saueauk - II maailmasõjas Soome armees võidelnud Eesti vabatahtlike ajalugu 1939-2010 (Tallinn 2010, lk 69-72)
